Tiigrikutsu tegemised Käsitöö

Nepaal

Sai käidud tantsimisega Nepaalis festivalil. 8. märstil lahkusime Tallinna lennujaamast, et vahepeatus teha Helsingis ja sealt ümber istuda Dehli lennukile. Seiklused hakkasid juba Tallinna lennujaamas. Ühel meie tantsjal oli digipiletil jäetud ära nimel üks täht. Lahendasid selle seal ära, läksid uuesti tagasi letti ja selgus tema pagas ei lähe otse Kathmandusse. Tõsteti lindilt maha, et ümber vormistada. Mõtlesime kas näebki oma pagasit, jäetakse kuhugi lennujaama ripakile. Oh õnnek, kui nägime oma pagasit lennuki juures ja ka tema kohvrit. Vähemalt lennukile läheb. Dehlis oli meil oodata kuus tundi , et Kathmandu lennukile ümber istuda. Seal selgus meil , et osadel ei ole kohvreid Dehlisse jõudnud. Dehlis oli suurem turvakotroll, tuli panna ka sildid käekottidele. Alati kontrolliti kas on peal ja pandi ka tempel, et läbinud kontrolli. Kathmandus selgus, et veel on ühel pagas puudu, kokku 10 kohvrit 27 inimese kohta. Selgus, et õnneks saavad õhtul juba kätte. Olid tulnud läbi Bangladessi.

Kathmandus tuli meile vastu meie giid koos bussiga. Kohvrid tõsteti bussi abilisega kes ronis pagasnikusse, kes ladus hoiuruumi. Sõit võis alata hotelli poole. Läbi linna minnes olime kohe algusest peale jahmunud, milline võib üks linn küll olla. Prahihunnikud igal pool, majad kohutavas olukorras (muidugi mõned majad ka ilusamad), elektijuhtmed olid pusana posti küljes ja sassis. Pilt oli masendav. Meie hotell oli küll sellega võrreldes korralik mida me nägime.

Päevad möödusid meil esinemiste ja mööda mägesid sõitmisega, kuna festivalid toimusid erinevates linnades. Bussi sõidud olid ikka meil 10- 13 tunnised kuna mägiteedel võtab aega see sõit. Isegi 200 km sõitsime peaaegu 10 tundi. Käisime Lumbinis, Dangis, Potkanas. Magamis tingimused olid väga erinevad. Magasime nii kivimademel kus oli õhuke madrats peal ja ülejäänud hotellides voodis, aga voodi oli kõvem kui seal kivimademel.

Pesemis tingimused olid olemas, aga ka loomulikult õnne asi kas said sooja vett või ei. Mina sain selle aja jooksul ühel korral sooja vett ja see ka kausis pestes. Teisel korral sain tagasi teel Indias ööbides hotellis, küll ma nautisin seda sooja vett. Pea sai ka pestud nii, et kergelt soojem vesi kui tavalisel külma veega pestud. ise värisesin külmast, aga pea sai pestud. Elektrit ka vahest ei olnud. Toas oli küünal, et põlema saab panna. Kell kümme tuli riigi elekter, siis saabus valgus.

Söögid muidugi väga vürtsised, nagu seal ikka. Meil mõned ka põdesid kõhulahtisust, ükshaaval.

Lumbinist järgmisse kohta viidi meid eskortiga, kuna oli rahvarahutused ja tee oli kinni pandud. Kuigi neid oli teatatud, et tuleme 8 bussiga viidi meid koos läbi. Peale selle võisid iga bussid oma teed minna. Pudhhas oli meil lõunasöök ja sealt liikusime edasi juba oma rada. Muidugi kõigil sama tee, kuna seal muid teid polnudki, aga me saime varem liikuma hakkata.
Bussijuhi abilisele panime nimeks piiks. Kuna ta käis alati väljas vilistamas ja patsutamas bussi kui tagurdada vaja. Bussi signaal oli meil ka vahva , elevandi hääl. Algus kui ta signaali andis ei saanud aru kust see tuli, kuna pidivelt signaalitakse. Lõpuks saime aru et see on meie buss mis teeb seda. Vahest ka palusime juhil signaali anda kui keegi puudus, et inimene bussi tuleks, hakkame lahkuma.

Esinemised läksid korda ja ka oli nendegagi seiku. Ühel esinemisel trügisi Bangladessi tantsijad vahele, enne meid. Pidime oma numbrit ootama, selleks ajaks hakkas juba äikest lõõma ja tormama. Meie esinemise aeg tulid publikust kümmekond inimest ühte posti hoidma ja teine kümmekond teist posti, et lava õhku ei tõuseks. Lava tagumisele seinale lõigati suured augud, tuul pääseks läbi. Kolm tantsu sai ära tantsitud, ning neljanda tantsu aeg pandi muusika kinni ja aeti kiirelt lavalt maha. Lava lae metaal toru oli lahti läinud ja hüpples katuse riide peal iga hetk alla kukkumas. Tulime ruttu lavalt alla ja ka lava tagant läbi, ning selleks ajaks oli see juba alla kukkunud. Teisel esinemisel oli ennem sadanud ja lava lirtsus veest. Lubati ka kingades teha ei pidanud pastlaid rikkuma. Mul vanad kingad ja ei olnud kahju kui nendega midagi juhtub. Jala maha lõid siis vesi paiskus sajas kaares, oh ja minu kingad olid nii libedad, sai käidud ka tantsu aeg siruli ja publiku ees. Rahvale tegi palju nalja küll. Lehm libedal jääl. Teistel kordadel jäin küll püsti, aga ega palju puudu polnud.

Kui Nepaalist lahkusime, alga suur turva kontroll. Lennjaama sisenedes juba kontrolliti passi ja piletit. Lugesime kokku oli 10 kontrolli ja nende seas 4 läbi katsumist. Jalad-käed harki. Naised olid kardinaga eristatud, mehed vaadati avalikult. Kotte puistati ka mitu korda. Viimane kottide puistamine toimus vahetult enne lennukit, ukse juures. Oh õudust. Lennuk ka tänu sellele hilines väljumisega. Tagasi teel kõik lennukid hilinesid väljasõiduga.

Kokkuvõttes oli tore vaadata hoopis teistsugust elu, aga rohkem tagasi minna küll ei taha. Lõpus juba ootasime millal küll saaks juba puhtasse Eestimaa pinnale. Mis me viriseme meil must. Ei, ei, ei ja veel kord ei. Meil on ikka puhas.

Saabusime Tallinna 19. märtsil, aga järjekordsel kümnekonnal meie gruppist kohvreid ei tulnud. Helsingis ei olnud mahtunud meie kohvreid peale. Viimase lennukiga ikka jõudsin Tallinna. Lõpp hea kõik hea.

Jaga sõpradega...